Kasumi teenimiseks on vaja vahendeid - seda teavad kõik. Vahendid võivad olla erinevad, just sellised, mis sinu firma jaoks on vajalikud. Raha, arvutiprogrammid, töötajad, auto, õmblusmasin, maa - variante on lõputult. Aga mida teha nendega siis, kui on vaja hakata raamatupidamist tegema? Kas ainult kasutame või peaks panema need ka kuidagi kirja, kas peaks neid kuidagi raamatupidamises kajastama?

Õige vastus on: ikka tuleb panna kirja. Muide, töötajad ei ole nimekirjas kogemata. Tihti, olenevalt ettevõtte tegutsemisalast, on just töötajad ettevõtte kõige kallim vara, keda peab kõige hoolikamalt hoidma. Nemad võivad ka kõige rohkem kahju teha, seega valigem ja hoidkem.  Siinkohal märgin ära, et töötajad on selles mõttes ka erilised, et bilansis ja kasumiaruandes on märgitud ainult nendega seotud kohustused ja kulu. Kirja aga tuleb panna bilansiväliselt, et oleks võimalik nendega seotud teemasid hallata ja Maksuamet on ka töötajate nimekirjast huvitatud - alates 2014.a. peab töötajate töötamise registreerima töötamise registris.

Mis see vara siis on?

Muud asjad aga võime jagada kahte gruppi: käibevara ja põhivara. Väga laias laastus defineerides on käibevara see, mida kasutatakse alla 1 aasta ja põhivara see, mida kasutatakse üle 1 aasta. Kui me tavaelus mõtleme vara all pigem mõnda materiaalset asja, siis raamatupidamises on see mõiste laiem.

Nimelt ütleb raamatupidamise seaduse § 3, et vara on raamatupidamiskohustuslasele kuuluv rahaliselt hinnatav asi või õigus. Järelikult ei mõtle me varade all mitte ainult asju vaid ka õigusi saada kelleltki midagi. Hea näide selle kohta on tasumata müügiarved.

Raamatupidamise Toimkonna juhend (edaspidi RTJ) nr 1 teeb selle mõiste veelgi täpsemaks.

Vara on raamatupidamiskohustuslase poolt kontrollitav ressurss (asi või õigus), mis:
(a) on tekkinud minevikus toimunud sündmuste tagajärjel; ja
(b) tõenäoliselt osaleb tulevikus majandusliku kasu tekitamisel (mitte äriühingutest raamatupidamiskohustuslaste puhul neile seatud eesmärkide täitmisel)

Järelikult on oluline, et oleks kontroll asja või õiguse üle, on tekkinud mineviku sündmuse tõttu ja osaleb majandusliku kasu tekkimises. Sellise definitsiooniga sobivad mitmed varaobjektid: laekumata arved, raha, muud nõuded, maa, masinad, majad, tarkvara, arvuti jms.

Käibevaraga on asi suhteliselt lihtne, kuigi nende kajastamine on ka juhenditega reguleeritud, pole näiteks rahaga midagi keerulist (üldjuhul). Raha on nii palju nagu on. Raha eest ostame asju, maksame teenuste eest ja näiteks ostetud printeripaberiga on asjalood kohe selged - ei mingit varade arvestust (eeldades näiteks, et ei osta seda edasimüügi jaoks suurtes kogustes)

Mida siis teha materiaalse põhivaraga?


Suuremate ostudega võib aga asi olla veidi keerulisem. Kuna peame juhendite järgi hindama ostetud eseme kasutusaega, siis võib arusadaavalt tekkida küsimus, et miks see vajalik on. Oleks ju lihtsam kanda ostes kõik kuluks ja mitte vaevata pead amortisatsiooniarvestusega.  Kuid nii käitudes võime tahtmatult halvendada ettevõtte majandustulemust.

Jätame kõrvale pikaajalised nõuded, finantsinvesteeringud ja muud seesugused asjad ja vaatleme materiaalset põhivara. Sellega puutub väiksemat sorti mikroettevõtte omanik ikka kokku. Immateriaalset põhivara vaatleme teinekord eraldi.


Materiaalse ja immateriaalse põhivara arvestust reguleerib Eestis RTJ 5.

Vastavalt sellele on materiaalne põhivara materiaalne vara, mida ettevõte kasutab toodete tootmisel, teenuste osutamisel või halduseesmärkidel (mitte äriühingust ettevõte talle seatud eesmärkide täitmisel) ja mida ta kavatseb kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta.

Immateriaalne põhivara on immateriaalne vara, mida ettevõte kavatseb kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta.

Siin ongi täpselt välja toodud, et oluline on kasutusperioodi pikkus. Lisaks sellele tuleks raamatupidamise sise-eeskirjas kindlaks määrata põhivara arvelevõtmise alampiir, mis toetab olulisuse kontseptsiooni.

Olulise põhimõte ütleb, et raamatupidamise aruannetes tuleb kajastada kogu raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid mõjutav oluline informatsioon. Oluline on selline aruandeinformatsioon, mille avaldamata jätmine või ebakorrektne avaldamine võib mõjutada aruannete kasutajate poolt aruannete põhjal tehtavaid majandusotsuseid. Väheolulisi objekte võib arvestada ja aruannetes kajastada lihtsustatud viisil.

Sellest saab järeldada, et kuigi me kasutame kalkulaatorit tõenäoliselt rohkem kui 1 aasta, pole seda madala soetusmaksumuse tõttu mõistlik põhivarana arvele võtta. 20 000€ maksva auto puhul see ilmselt nii ei ole. Ehk auto maksumus tuleks kulusse kanda eeldatava kasutusaja jooksul.

Kuidas arvestada amortisatsioonikulu?

Amortisatsioonikulu arvestus nõuab mõningaid hinnanguid.
Otsustamist vajavad järgmised küsimused:
  • kui pika aja jooksul ettevõtte konkreetsest põhivarast kasu saab;
  • Kas kasutusaja lõppedes on põhivara objektil veel ka lõpetamisväärtus, millega saab selle maha müüa;
  • millist amortisatsiooniarvestuse meetodit kasutada.
Kõik need otsused peaksid toetama eesmärki, mille kohaselt arvestatakse kulu kõige õiglasemalt ja vastavalt tegelikkusele. Tuleb meeles pidada, et ka selline kuluarvestus on oma olemuselt hinnang. Tegelikult ju me ei tea, kui palju konkreetne asi näiteks aasta jooksul kulub. Ehk siis anname oma parima hinnangu vastavalt hetkel olemasolevatele teadmistele ja informatsioonile.

Amortisatsiooniarvestuse meetodeid on mitmeid:
  • lineaarne meetod
  • kahaneva jäägi meetod
  • tootmisühiku meetod.
Kõige populaarsem on kindlasti lineaarne meetod, sest see on kõige lihtsam ja arusaadavam.

Näide:
Auto soetusmaksumus 20 000€. (Siin ei pea silmas kasutusrendiga hangitud autot, mille puhul on tegemist rendimaksete näol perioodikuluna.)

Kui on kavas kasutada seda autot 5 aastat ja siis müüa 5000 euro eest maha, oleks aastane kulum
20 000€ - 5000€ = 15 000€/5 aastat = 3000€

Kuidas firma sellest võidab?

Põhivara arvestamise idee on suures plaanis see, et kuigi ostmisel maksame raha kohe ära või tekib kohustus (näiteks kapitalirendileping). ei teki samas summas kohe kulu.

RTJ 1 ütleb, et aruandeperioodi jooksul teenitud tuludest arvatakse maha samade tulude teenimisega seotud kulud. Kulutused, millele vastavad tulud tekkivad järgmistel perioodidel, kajastatakse kuludena samadel perioodidel, kui nendega seonduvad tulud. (tulude ja kulude vastavuse printsiip) ja seletab lahti, et näiteks materiaalse põhivara objekti soetamisega seotud kulutused kajastatakse kuluna objekti kasuliku eluea jooksul (amortisatsioonikuluna). See tähendab, et kulu tekib vatsavalt eeldatavale tulule selle vahendi kasutamisest.

NB! Tekkepõhise raamatupidamise puhul ei ole raha väljaminek alati kohe kulu.


Järelikult, kui me ei võta näiteks eelpool toodud autot arvele materiaalse põhivarana ja ei arvesta amortisatsiooni, siis on ettevõttel aruandeperioodil liigne kulu 20 000€. Tänu sellele väheneb kasum ja kasumi vähenemine aga omakorda võib kaasa tuua omakapitali muutumise nõuetele mittevastavaks ja vähendab dividendide jaotamise võimalust.

Tekkepõhises arvestuses ei saa panna tingimata võrdusmärki kasumi ja raha vahele. Tihti öeldakse vastu aga, et mis kasu mul on põhivara korrektse arvestusega saadud kasumist bilansipäeval, kui mul ei ole samal ajal dividendide maksmiseks raha. Aga dividende saab maksta kasutades jooksva aasta raha, kuid kasum peab olema bilansipäeva seisuga fikseeritud. Näiteks kui esitada eelmise aasta majandusaasta aruanne 30.06., siis ei ole eelmise aasta 31.12. arvelduskontol olnud rahasumma üldse oluline. Pool aastat on mööda läinud ja ettevõtte rahaline seis võib olla tublisti paranenud.

Vastupidine olukord võib tekkida, kui raha oleks ja omanik tahaks dividende aga kasumit ei ole. Ilma kasumita aga ei ole millestki dividende jaotada. Kasumit oleks saanud aga põhivara arvele võtmisega.


Lisaks annab põhivara olemasolu bilansis paremaid finantsnäitajaid.
Finantsanalüüsist oleme kirjutanud selles blogipostituses

Kas saab lihtsamalt?

Jah, saab.

Sinihobu Raamatupidamisbüroo aitab ka põhivara arvestusega ja siis ei pea ettevõtte omanik enam selle probleemiga pead vaevama.

Saatke meile kiri info@sinihobu.ee



Autor: Laura Sults